Hans-Werner Sinn, ifo institut, president

Mitu immigranti elab Saksamaal? Kuni viimase ajani polnud sellele selget vastust. Teati, et välismaalasi elab Saksamaal 8,9% ja paljusid pani see number imestama, sest see ei läinud kokku ümbritseva tänavapildiga.

Nüüd, kui Saksa statistikaamet on avaldanud oma uue mikrorahvaloenduse tulemused, räägitakse, et Saksamaal elab 18,5% immigrante. Kas tõesti peaaegu iga viies Saksa elanik on immigrant?!

Vastuolu kahe numbri vahel on siiski näiline, sest välismaalased ja immigrandid ei ole üks ja sama. Immigrante saab naturaliseerida, misjärel nad ei ole enam välismaalased; ka Venemaalt ja Rumeeniast tulnud sakslasi arvestatakse Saksa kodanikena. 8,9% sisaldab ainult neid immigrante, kellel ei ole Saksa kodakondsust. 18,5% sisaldab seevastu kõiki immigrante, sealhulgas Vene ja Rumeenia sakslasi, samuti nende lapsi (ka neid, kes on sündinud Saksamaal). Statistikaamet nimetab neid kõiki migratsioonitaustaga elanikkonnaks.

On veel kolmaski näitaja – välismaal sündinud Saksamaa elanike arv. Neid oli 2005. aastal 12,6%. See on madalam kui klassikaliste immigratsioonimaade – Kanada, Uus-Meremaa ja Austraalia – näitaja, kuid samal tasemel USA-ga. Saksamaa on tõepoolest immigratsioonimaa.

Massiimmigratsioon on kestnud juba mitu aastakümmet ning ei peatu ka eesseisvatel aastakümnetel, eriti arvestades Rumeenia ja Bulgaaria lähenevat EL-i liikmelisust ning Saksa tööjõuturu avamist EL-i uusliikmetele 2011. aasta maist. Kui Türgi peaks EL-i pääsema, kiireneb immigratsioon veelgi.

Palju on diskuteeritud, mil määral immigratsioon rikastab saksa kultuuri ja mil määral suurendab ühiskondlikke pingeid. Majandusliku mõju osas on argumendid samuti vastandlikud.

Ühest küljest vajab Saksamaa immigrante oma majanduse käigus hoidmiseks – isegi kui arvesse võtta ka immigrantide sünnitused (kolmandik kõigist sündidest Saksamaal), kahaneb rahvaarv Saksamaal kiiremini kui ühegi teise arenenud riigi rahvaarv. Teisalt pole mõtet lasta riiki miljoneid võõrtöölisi, kuni pole hõivatud madala kvalifikatsiooniga kohalikud. Praegu teevad immigrandid, kellel ei ole õigust heldele abirahale, tööd, samas kui paljud kohalikud istuvad tööd tegemata tugitoolis, mida heaoluriik neile pakub.

Seni on sellist majanduslikku rumalust finantseeritud laenamise ja maksudega, mida maksavad peamiselt kõrgepalgalised (kõige suurema sissetulekuga 10% maksab ca 50% tulumaksust). Pole siis ime, et maksumaksjad riigist pagevad. Selle asemel, et veelgi rohkem tulu ümber jagada, peab Saksamaa ümber hindama oma sotsiaalse mudeli ja sobitama selle massiimmigratsiooniga.

Autori loal lühendatult tõlkinud Villu Zirnask.